Iidne uste ja akende kunst

Uksed ja aknad sisaldavad ka sügavat kultuurilist võlu Hiina arhitektuurilise dekoratsioonikultuuri ajaloos. Vanarahva silmis olid uksed ja aknad nagu eesriie taeva ja inimese vahel. Vana-Hiinas, eriti Mingi (1368-1644) ja Qingi (1644-1911) dünastia ajal, ühendasid lilleaknapaneelid rikkuse ja elegantsi. Neil pole mitte ainult rikkalikku kultuurilist varjundit, vaid ka peeneid nikerdusi, mis annavad inimestele elegantse välimuse. Tänu visuaalsele naudingule, kindlale kollektsiooniväärtusele ja kõrgele dekoratiivsele praktilisusele on sellest saamas üha enam moodsate kodude moodsaim dekoratiivmaterjal.

Hiina arhitektuuriajaloo vaatenurgast on arhitektuurikunsti arengu tuumaks puitkomponentide proportsioonide, kumeruse ja kombinatsiooni areng. Konstruktsioonikunsti küpsus on võimaldanud iidsetel Hiina käsitöölistel viia lõpule uste ja akende struktuur ja kombinatsioon kõige ilmekama ruumilise väljendusega. Uste ja akende kultuurilist varjundit muistses Hiinas väljendavad uste ja akende kaunistused ja mustrid. Uste ja akende kaunistus peegeldab ka majaomanike - ametnike, ärimeeste ja literaatide - erinevat esteetilist maitset, staatust ja rikkuse sümboleid. Uste ja akende väljatöötamisel iidses Hiinas on pikk ajalugu ja selle kultuurilised konnotatsioonid kogunevad vähehaaval. Iidsed valasid rohkem emotsioone ustesse ja akendesse, pannes uksed ja aknad elukeskkonnas ja isegi arhitektuurikunstis ülimalt tähtsale kohale. Ka iidsel Hiina mööblil on suur hulk ornamente ja mustreid, kuid uste ja akendega võrreldes on teemad üksluisemad, eriti rikkalike konnotatsioonidega ooperilugude tegelased, mida mööblikaunistamisel kohtab üliharva. Mööbel eksisteerib kolmemõõtmelise objektina, uksed ja aknad aga tasase pinnana. Seetõttu on uste ja akende teemad rikkalikumad kui mööbli omad. Sellest näeme ka põhimõttelist põhjust ja kultuurilist võlu, et uksed, aknad ja mööbel täiendavad üksteist.